Inimesel tasuks mõtelda, kuhu ta teel on

Viio Aitsam
11.06.2009 / Pärnu Postimees

“Kurb on, kui meedia ja poliitikud emotsionaalselt võimendavad praegust kriisi suuremaks. Tegelikult on see ümberhindamiste aeg, kus tuleb leida uued lahendused. See uus on olemas meie endi sees ja ümber,” ütleb Krista Habakukk.

Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskuse arenduskonsultant mittetulundusühingute alal ning Kodukandi koordinaator Krista Habakukel on tähtis roll Pärnumaa arengustrateegia väljatöötamisel.

Ausalt üteldes tekitab sõna "strateegia" reaktsiooni "oh kui igav". Kuidas teha nii, et poleks igav, et tulevikukavade koostamine oleks tõhus ja aitakski elu paremaks muuta?

See muutub kohe tõhusaks, kui kava või strateegiat ei võetaks kui üht kirja pandud paberit või asja, mida tehakse sellepärast, et nii on nõutud näiteks euroraha taotlemiseks. Igaühel, kes nende kavade koostajate hulgas, on vastutus. See on meie endi elu.

Tegelikkuses on ju hunnikute kaupa arengukavasid, mis on tapvalt formaalsed. Kuidas sellest suhtumisest jagu saada?

Imerohtu pole. Ainus vahend, kuidas formaalsuse vastu võidelda, on pidev selgitamine. Küsid tegijatelt, kas nad on üldse mõtelnud, miks nad seda kava teevad.

Eksperdid, kes neid kavasid või rahataotlusi hindavad, on öelnud, et oleme tootnud Eesti riiki tohutu armee kantseliidis kirjutajaid. Kantseliidikavast on võimatu välja lugeda, mis siht sellel on, mida muuta tahetakse ja milliseid uusi väärtusi luua soovitakse.

See on sama formaalsus, mis on ellu tulnud koos sõnaga "kaasamine". Kõik kaasavad inimesi, aga keegi ei süvene, mida see tähendab. Et tegelikult peab inimene saama osaleda ja tema arvamust tuleb aktsepteerida.

Kui tabame selle ära, siis arengukavad pole enam kantseliitsed paberid.

Kas Pärnumaa arengu­strateegiat tehes näete inimesi, kes on valmis selle kõigega kaasa tulema?

Meie maapiirkonnad on tõesti elavnenud. Tasapisi on hakatud aru saama, et omaette olles on võimekust vähem, tuleb koostööd teha.

Näiteks Tõstamaa vald on päris hästi üles ehitanud oma koostegutsemisvõrgu. Kõigile nähtavad märgid sellest on teabeviidad kõikides külades. Seal on aktiivsed külaseltsid. Kui seltsid on tugevad, on sellest kasu ka kohalikule omavalitsusele, kel siis vähem muret inimeste toimetuleku pärast.

Meil on seni olnud rõhk mittetulundusühingute ja kohaliku omavalitsuse koostöö elavdamisel, aga sama on hakanud vaikselt toimuma ka ettevõtjatega.

Näiteks Häädemeeste vallas loovad omavahel suhtlema hakanud väikeettevõtjad sügiseks ilmselt juba oma ühingu.

Ettevõtjate koostööst rääkides tõstatub tihti, et nad on ju konkurendid. Aga ei peagi ju ärisaladusi jagama. Koos on võimalik viia paremini ellu teatud asju, mis tervele piirkonnale tähtsad.

Kas saan õigesti aru, et selline koostöö ei pruugi siiski iseenesest sündida, et seda tuleb veidi tagant turkida?

Just. Kõik tugineb ka sellele, kas piirkonnas on missioonitundega inimesi, kes on valmis eestvedajaks olema. See on palju tähtsam kui näiteks raha. On vaja eestvedajat, kel oleks võimet vaadata viis aastat ettepoole. Meie tänaste otsuste mõju jääb ju tulevikku.

On ka suhtumist, et mis sa seal tulevikus ulbid, kui probleemid on hoopis tänases päevas. Aga tänasest sõltub homne. Kõik arendusorganisatsioonid, taluliidud, Kodukant jt tegutsevad tegelikult ju selle nimel, et pilku natuke ka ettepoole suunata, vaatevälja laiendada.

Mida praegusel ajal räägite väikeettevõtjaile? Kas seda, et üks hullumeelne aeg on nüüd läbi ja tuleb uus? Või on see lihtsalt
üks madalseis?

Minu arvates on praegu toimumas väga suur muudatus. Üks ajajärk on otsas ja käib kogu süsteemi ümberhindamine. Selles on ka küsimus, mis siis ikkagi tähtsam on, kas inimene või raha. Tõenäoliselt võidavad need, kes näevad kogu asja keskmes inimest, ükskõik mis positsioonil ta parasjagu on. Tähtis on inimese sisemine rahulolu, et kogu ta süsteem - töö, pere, toimetulek - oleks tasakaalus.

Ka need ettevõtjad, kes suurelt globaliseerumise ja võidujooksu rajalt on võib-olla maha kukkunud ja kellel just praegu on omadega raske toime tulla, peavad ümber hindama oma senise tegevuse ja mõtlema, mis neile elus tegelikult tähtis on.

On võimalik, et mingil ajal hakkavad nüüd maapiirkondades esile tulema just need kõige väiksemad, kohalikud pereettevõtted, mille tarbijaskond on ka sealsamas, ning mis tegutsevad korraga mitmel alal. Et kui peaks tulema jälle raskem aeg, oleks kindlust rohkem - kui ühes valdkonnas ei lähe kõige paremini, siis teine toetab.

Mulle oli huvitav, kui mu enda poeg gümnaasiumiõpilasena sai käia ühel meie ettevõtluskursusel. Ta avaldas pärast arvamust, et koolis peaks noori rohkem viima kokku reaalse ettevõtluspildiga. Mu poeg ütleb, et koolisüsteem õpetab ju praegu, mismoodi olla hea töötaja, aga ei õpeta, kuidas olla hea tööandja.

Ma ei taha sellega öelda, et haridussüsteem kehv on, aga praeguses olukorras ei saa ka hariduses vanaviisi edasi minna.

Mina olen ettevõtjaile soovitanud, et ärge suhtuge praegusesse aega kui kriisi, kus kõik on läbi, vaid võtke seda kui vundamendi tugevdamise aega.

Siis, kui läks hästi, polnud ju mahti seda poolt vaadata, ei jõutud tegelda ei ettevõtte arendusega ega tootearendusega. Praegu tuleks aeg maha võtta ja kõik see üle vaadata.

See ei pruugi kerge olla, aga teeb tuleviku tugevamaks. Uus tõusulaine tuleb majanduses niikuinii. Kõige tähtsam on mitte heituda.

Mis sel vundamendi tugevdamise ajal mõtteilmas toimuda võiks?

Seda on mul raske ütelda. Aga kusagil taustas on see, et ainult tarbimise peale ei saa asju enam üles ehitada, see lõpeks veel tugevama kriisiga.

Inimene võiks vaadata, kuhu ta teel on. Üks liikumine Euroopas on näiteks see, et on leitud jälle oma ökoloogilised juured. Elukeskkond tähtsustub, kemikaalidele öeldakse ei... See on ka mõtteviisi muutus.

Me oma Pärnumaa arengustrateegiat koostades peame väga tähtsaks uusi teadmisi, tahame ülikoolidega tihedamalt koostööd teha. See tähendab, et ülikool ei peaks olema ainult akadeemiline asutus, vaid tema olemasolu peaks aitama kogu piirkonnas mõtteviisi kujundada. Olgu koolide õppekavade kaudu või ettevõtlussuundi arendades.

Tahame, et noored maakonnast ära ei läheks ja leiaksid siin oma koha. Aga oleme ju sellises huvitavas ajajärgus, kus ei ole võimalik soovida, et ainult kodu noorele inimesele ettevõtlikkust õpetab. Praegused lapsevanemad on ise tulnud süsteemist, kus norm polnud ettevõtjaks olemine, vaid see, et oleksid hea töötegija. Nad ei saa oma lastele edasi anda seda, mida nad ise pole kogenud.

Siin peab natuke kaasa aitama.

Külaliikumine on küll midagi ära teinud. Noored, kes koos emade ja isadega hakkasid seltsides koos käima, on nüüdseks Pärnumaal moodustanud oma noortekoja. Neil on ühise tegutsemise ja ettevõtlikkuse kogemus olemas.

Külaliikujad ei saa oma lastele öelda, et olge aktiivsed ettevõtjad, aga öelda saab, et olge aktiivsed kodanikud. Sellise suunamisega kasvatame neile noortele kodupaigas juuri alla.

Üldisemalt võiks ju võtta nii, et vahepealne ülesminek ei olnud normaalne olukord ja nüüd oleks aeg jälle normaalselt elama hakata.

Jah. Praegu öeldakse, et oleme kukkunud 2006. aasta tasemele. Aga kui poleks vahepeal majanduse kuumenemist olnud, oleksime vaikselt nii või naa ikkagi edasi liikunud.

Kurb on, kui meedia ja poliitikud emotsionaalselt võimendavad kriisi suuremaks. Kui vaadata fakte, siis kukkumine on olnud, aga ükski elutähtis asi pole seisma jäänud.

On ümberhindamiste aeg, kus tuleb uued lahendused leida ning need on me endi sees ja ümber olemas.

Mind kurvastab ka see, kui oma riiki umbusaldatakse. Usk oma riiki peab jääma, sõltumata sellest, millised poliitikud võimul on.

Üks noor inimene rääkis hiljuti tervet maakera katvast energiaväljast, kus ideed liiguvad. Kui sel taustal Pärnumaad ette kujutada, siis kust piirkonnast uusi ideid praegu sesse välja kõige rohkem lisandub?

Seda ei saa ütelda. Pärnumaa on nagu ämblikuvõrk. Pärnu linnast läheb laiali neli tuiksoont: ühel on Varbla, Tõstamaa, Koonga suund, teisel Tori, Vändra, Halinga, kolmandal Saarde, Kilingi-Nõmme kant ja neljas suund läheb siis Häädemeeste peale.

Võib-olla võiks ette kujutada võrku, mis kõiki neid piirkondi seob. See on sündinud just tänu koostööle, mis omavalitsuste liidu, külaliikumise jms tegutsemisest on kujunenud. On täiesti olemas üle maakonna sünergilised ringid, kus need ideed liiguvadki.

< tagasi